Tõnu Viik: me elame ülikoolis häid aegu vaatamata sellele, mis toimub Eestis ja maailmas laiemalt

ÍøÆسԹÏi 21. aastapäeva aktusel tervitas ülikooli liikmeid ja külalisi rektor Tõnu Viik. Oma kõnes tõi rektor esile ÍøÆسԹÏi kui noore ülikooli kasvutahet ja ambitsiooni võtta aktiivselt ühiskondlikku vastutust ajal, mil maailm seisab silmitsi üha rohkemate konfliktide, kasvava ebakindluse ja kiirete muutustega.

Tõnu Viik ÍøÆسԹÏi 21. aastapäeva aktusel

Head kolleegid, sõbrad, üliõpilased, vilistlased, kallid külalised, kes te kõik tähistate ÍøÆسԹÏi 21. sünnipäeva, austatud ÍøÆسԹÏi vaim!

ÍøÆØ³Ô¹Ï on 21. aastat vana ning nagu sellele eale kohane, ei ole meis vananemise ega seisaku märke, vaid vastupidi: ülikoolina oleme me alles hoovõtu ajas. Me alles sirutame oma tiibu ja alles õpime lendama. Meie raskused on kiire kasvu raskused: tahame saavutada kõike, korraga, kohe, ja veel päriselt adumata, palju iga eesmärgi saavutamine energiat, aega ja pühendumist võtab.

Me elame ülikoolis häid aegu vaatamata sellele, mis toimub Eestis ja maailmas laiemalt. Ma loodan, et meie silmavaates on avarust seda asjaolu märgata ja selle üle rõõmu tunda. Maailm meie ümber on haaratud sõjalistest konfliktidest, Lääne demokraatiaid söövitab populistlik erosioon. Lääneriigid jäävad haridus- ja teadusinvesteeringute kasvu poolest autokraatlikele riikidele alla. Absoluutse mahajäämuseni on meil küll veel mõni aastakümme minna. TI esitab meile väljakutseid, mis sunnivad harjumispärast akadeemilist elukorraldust muutma, ning hübriidsõja tingimustes peame aina rohkem mõtlema turvalisusele oma linnakus ja küberturvalisusele oma arvutites. Negatiivse globaalse suundumusena võib välja tuua sellegi, et aina rohkem on neid, kes ei saa aru, milles seisneb ülikooli ja teaduse panus ühiskonda, või neid, kes näevad seda kitsalt tehnosiirde kontekstis.

Aga me ei vaata neid negatiivseid suundumisi käed rüpes, kaasalohisejana, ega ohvri positsioonilt, vaid panustame aktiivselt ühiskonna muutumisse. Meil on silmad lahti, me saame aru, mis toimub, ja oskame välja pakkuda viise olukorra parandamiseks. See pole ju liiga optimistlikult öeldud, ma loodan?

Vähemalt täna, 21. aastapäeva pidustustel, vaatame me tulevikku optimistlikult, ja usume, et maailmakorra alustalad, Eesti riik ja meie akadeemiline tegevusruum jäävad oma kõige olulisemates joontes samaks ja võimaldavad meil oma missiooni ellu viia. Nii nagu kogu ühiskond, elame ka meie muutumise ja vanast kinnihoidmise väärtuse vahelises konfliktis.

21 aastat ülikooli ajalugu on tegelikult nii lühike aeg, et see mahub otsast lõpuni ühe põlvkonna tegemiste sisse. Ka mina olen olnud kogu selle aja ÍøÆسԹÏiga seotud ning minu rektoriks oleku aeg, mis mulle hakkab kohe varsti tunduma ühe viivu või episoodina mu elust, on peaaegu neljandik sellest Tallinna ülikooli 21-st eluaastast. Läheb veel pisut aega enne kui me siseneme ajastusse, kus uue põlvkonna jaoks on ÍøÆØ³Ô¹Ï alati olemas olnud. Ma loodan väga, et ka see aeg tuleb.

Ma helistasin täna hommikul Ott Lumile, kes oli ÍøÆسԹÏi loomise ajal peaministri nõunik ja Res Publica peasekretär ning kellel koos Leif Kaleviga ei olnud just väike roll poliitikute veenmisel. Ott meenutas, et kuigi enamus Res Publica tolleaegsetest otsustajatest olid seotud Tartu Ãœlikooliga, siis mitmed neist tulid meie ülikooli loomise otsuse taha. Ken Martti Vaheri positiivse hoiakuga, mis võis tulla tema kontaktidest EHI õppejõududega, liitusid Taavi Veskimägi, Urmas Reinsalu ja peaministri ametit pidanud Juhan Parts. Mõnda aega püsis kokkuleppe, et ülikooli nimeks saab Tallinna Linnaülikool - seda nimekuju pooldas eelkõige Tartu Ãœlikooli rektor Jaak Aaviksoo, kellega vahepeal osalist nõustus ka Mati Heidmets, aga mitte teised liitujad. Ott Lumi sõnul ei tulnud ülikooli loomise otsus Juhan Partsile kergelt, kuid ühel hetkel kaldus ta sinnapoole, et kui teha, siis: "Teha ikkagi midagi, mis on asi". Ma mäletan, kuidas me koos teiste liitujatega kohtusime tollase haridusministri Toivo Maimetsaga, kes vist ise ÍøÆسԹÏi loomist ei pooldanud, kuid kes vastas peaministri, jällegi, väga lühidalt sõnastatud ettepanekule: "Teeme ära?" sama lühidalt ja samade sõnadega: "Teeme ära." Ja 18. märtsil 2005. aastal riigikogu hääletas, otsuse eelnõu poolt oli 62 ja vastu 20 riigikogu liiget ning Tallinna ülikool oligi loodud.

Oma noorusest sõltuvalt, peame meie, erinevalt teistest Eesti avalik-õiguslikest ülikoolidest, aeg-ajalt ikka veel tegelema oma olemasolu õigustamisega: me peame veenma neid, kes ei näe väärtust ülikoolide institutsionaalses mitmekesisuses ja ihalevad ühte Eesti ülikooli; neid, kellel on kitsalt majanduskeskne vaade ühiskonnale ja näevad ülikoole eelkõige tööjõuturu ühe instrumendina; ja neid, kes lihtsalt haridusse ja teadusesse ei usu. Et neid veenda, peame positiivselt läbi mõtestama selle, mida tähendab meie mõju ühiskonnale, kes on selle mõju kandjad ja kuidas see mõju kõige paremini toimib. Ma usun, et vajadus ülikoolihariduse ja ülikoolides tehtava teaduse järele tänapäeval ei kahane, vaid kasvab. 

Vähemalt nii tundub mulle, kes ma olen kogu elu olnud ülikooli armunud, ning jään oma suhtumises ülikooli ka edaspidi romantikuks. Mulle meeldib ülikooli defineerida romantismi võtmes hoogsate ja kõrgete, horisonti avardavate vastanduste kaudu. Kui mõelda, mis asi see ülikool on, siis võime mõelda sellest kui maastikust. Ãœlikool on maastik mõtterännakuks, - koht kus mõtlemise seiklus toimub. Muidugi võib ülikool olla veel palju asju, nagu näiteks turvaline töökoht või õppekavade herbaarium, kabinettide ja loengusaalide võrgustik, efektiivselt või siis ebaefektiivselt toimiv asutus, aga see kõik pole peamine. Peamine on, kas mõtlemise seiklus toimub või mitte. Kas me saime siit midagi sellist teada, mis muudab meie elu või jätkub kõik nii nagu enne. Kui me saame siit midagi, mis meie elu muudab, siis pole see muu enam üldse nii oluline. 

Aga jah, nii saab vist öelda ainult see, kes peab oma viimast rektori kõne (sellel ametiajal). On olnud väga suur au viie aasta jooksul aktustel teie ees seista ja ülikooli üle mõtiskleda. Aitäh ülikooliperele, kes te olete nii mõistvalt ja lahkelt minu tegemisi jälginud. Aitäh neile kolmele, kes olid valmis seda tööd edasi tegema, ja aitäh Priit Reiskale, kes seda järgmised viis aastat teeb. 

Siinkohal tahaksin väljuda ühest optilisest moonutusest: kuigi kõne ajal seisab rektor saali ees üksi ning see pilt justkui sugereerib, et rektor üksi justkui juhibki ülikooli, siis tegelikult on ülikooli juhtimine väga komplekssete ülesannetega meeskonnatöö ja ma tahaksin tänasel pidulikul päeval oma meeskonna korraks siia ette kutsuda, et ma saaksin üks kord ka nendega koos teie ees seista, neid tänada ja mälestuseks ühe pildi teha. Minu igapäevased kaaslased sellel rektoriperioodi seiklusel on olnud Katrin Niglas, Katrin Saks, Kristi Klaasmägi, Helen Joost, Eveli Ojamäe-Veider, Aija Sakova, Mikk Kasesalk, Kristi Vinter, Kristiina Kiviselg, Katri Lõugas, Anete Elken ja Kätlyn Metsmaa.

Aitäh teile kõigile ja elagu ÍøÆسԹÏ! 
Palju õnne meile alma materi 21. aastapäeva puhul!