���سԹ�

Erialast haridust omamata vajab Danilo Mladenović’i arendustööst aru saamine head kujutlusvõimet. Üks võimalus on kujutada ette, et iga rakk inimese kehas on väike maja. Kõik majad saadavad üksteisele pidevalt tillukesi pakikesi. Mõned pakikesed sisaldavad valke, teised geneetilise teabe tükikesi sõnumitega oma päritolu kohta. Selliseid tillukesi pakikesi liigub inimese veres iga päev miljardeid. Pakikesed on nii väikesed, et nõelatipule mahuks neid miljoneid.

Kui üks majadest haigestub, võib muutuda ka tema saadetud pakike. Neid pakikesi verest leides ja neis olevaid sõnumeid lugedes võivad teadlased ja arstid saada teada, mis kehas toimub, ilma et nad peaks alati kahjustatud elundit vahetult uurima.

Verest tuleb leida õige info, aga kuidas seda teha?

Probleem peitub selles, et veres on äärmiselt kitsas. Veri sisaldab miljoneid eri osakesi ja molekule. Pakikeste ehk rakuväliste vesiikulite leidmine on nagu püüda leida postkastist mõnd tähtsat kirja, samal ajal kui postkast on täis ajalehti, reklaame ja tuhandeid lugemata kirju. „Minu uurimistöö arendas meetodeid, mis muudavad selle otsingu lihtsamaks,“ selgitab biomeedik, ���سԹ�is äsja doktorikraadi kaitsnud Danilo Mladenović. „Ühe lähenemisviisi puhul kasutasin vereplasma happesuse kontrollitud muutmist, et eraldada rakuväliseid vesiikuleid soovimatutest osakestest. Selle tulemusel suurenes optimaalsetes tingimustes rakuväliste vesiikulite arv proovis kuni 3,3 korda, samal ajal kui soovimatu lipoproteiinide saastatus vähenes üle 60%.“ See tähendab, et otsitav info tuli paremini esile.

Leitud infot tuleb osata ka lugeda

Info ehk pakikeste leidmine on vaid osa väljakutsest. Teadlased peavad oskama ka pakikeses olevat kirja lugeda. „Selle lahendamiseks uurisin, kuidas tuvastada ja paremini mõõta rakuväliseid vesiikulite molekulaarseid markereid ehk kuidas mõista pakikestes olevat infot. Seda ei ole varem lõpuni lahendatud. Nüüd leidsin meetodi, mis tõstab olulise info esile, nii et oskame seda paremini lugeda,“ räägib biomeedik edasiminekust.

Danilo Mladenović usub, et tema teadustöö võib olla oluline osa meditsiini tulevikust. Kui praegu peavad arstid sageli võtma koetüki, et mõista, mis toimub kasvaja või mõne muu kahjustatud elundi sees, siis tulevikus võib see olla möödanik. „Senisele praktikale on vaja alternatiivi, sest biopsia võib anda väärtuslikku teavet mõne elundi, kuid mitte terve organismi kohta,“ rõhutab teadlane. Vereproov seevastu võib potentsiaalselt anda infot korraga paljude kehapiirkondade kohta ning kuna vere võtmine on ka suhteliselt lihtne, saab seda teha sagedamini kui koeproovi võtta.

Tulevikus võib vereproov aidata haigusi varem avastada

See ongi suur ootus vedelbiopsia arendamises – muuta veri „aknaks kehasse”. Tulevikus võiks see aidata arstidel haigusi varem avastada, näha, kas ravi toimib, märgata muutusi haiguse kulus või avastada vähi taasteket, ilma et peaks korduvalt koeproove võtma. Enne meetodi kasutusse jõudmist on aga vaja põhjalikke kliinilisi uuringuid.

„Minu doktoritöö tulemused on üks samm lähemale tulevikule, kus väike vereproov võiks paljastada palju rohkem selle kohta, mis kehas toimub,“ ütleb Danilo Mladenović.

 

Doktoritöö kaitsmine

kaitses doktorikraadi ���سԹ�i loodus- ja terviseteaduste instituudis 16. oktoobril 2026. Tema doktoritöö teema on „Ekstratsellulaarsete vesiikulite rikastamise ja analüüsi meetodite arendamine komplekssetest biovedelikest“ (Advancing methods for enrichment and analysis of extracellular vesicles from complex biofluids).

Doktoritöö juhendaja on , RoseBio teadusdirektor.
Konsultant on Kairi Koort, ���سԹ�i süsteemibioloogia nooremlektor.
Oponendid on , Ljubljana Ülikooli biokeemia ja molekulaarbioloogia dotsent ja , Helsingi Ülikooli biokeemia vanemlektor.

TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.