سԹi Tarkuse Akadeemia - loengusari vilistlastele ja kõigile huvilistele
Tarkuse Akadeemia loengule registreerimine
سԹ kutsub oma vilistlasi ja kõiki teisi huvilisi osalema loengusarjas Tarkuse Akadeemia, mis avab uksi teadmiste ja mõtete vahetuseks inspireerivate esinejatega. Tarkuse Akadeemia on kohtumispaik elukestvatele õppijatele, sealt saavad alguse uued ideed, jagatakse kogemusi ja hoitakse sidet oma alma mater’iga.
Järgmine loeng toimub 12. novembril kell 17.00 سԹi Euroopa saalis ruumis A222.
Emeriitprofessor Mati Heidmets kõneleb teemal „Eesti – parim paik elamiseks. Paigapsühholoogiast“
Miks on mõni paik hingele lähedane ja omane, mõni teine aga tekitab hirmu ja võõristust? Kui kaugele võiks ulatuda „minu maailm“ ning mis juhtub, kui „oma“ ja „võõras“ põrkuvad? Kas kogu planeet Maa võiks saada eestlasele hingelähedaseks paigaks ja mis sellest tuleneks?
Loeng on tasuta, kuid vajalik on registreerumine.
Sügishooaja järgmised loengud:
10. detsembril kell 15.00 kõneleb Luule Sakkeus.
Täiendav info:
alumni@tlu.ee
Toimunud loengud
Kuues loeng toimus 15. oktoobril سԹis
Vladislav Koržets „Inimene looduses, loodus inimeses“
Viies loeng toimus 17. septembril سԹis
Erik Terk „Kas Eestil saab olla strateegiat?“
Erik Terk arutleb teemadel: kas praeguses segases ja kriisirohkes maailmas peaks Eestil olema ka oma selgem strateegia või on parim, mida suudame teha, oskuslik ulpimine kaelatulevate lainete vahel? Mis vahe on strateegial ja ilusate soovide nimekirjal? Eesti arengueesmärgid – kas nad võimendavad või segavad üksteist? Strateegia kui liiga tõsine asi, et seda vaid poliitikute hooleks jätta.
Neljas loeng toimus 19. mai 2026 سԹis
Kaarel Zilmer "Arukas liikumine"
Inimene on loodud liikuma ja see on temale antud õnn!
Seda mõtet pole välja öelnud mitte keegi sporditegelane, vaid hoopis Eestiski tuntud soomlasest folklooriuurija Elias Lönnrot pea 200 aastat tagasi, üldistades niimoodi inimese liikumist tema kõige keerukamatest sooritustest kuni kõige lihtsama liigutuseni. Ta tõdes, et just läbi selle tegevuse - liikumise - saab kogeda õnne. Ega ta ilmselt toona uskunud, et kunagi, justkui paremate aegade tulles, tänapäeval, sellest õnne võimalusest nii kergelt loobutakse ... ja võimust võtab hoopis äärmiselt vähene liikumine ...
Sooviksin siinkohal kinnitada, et end liikumisalase tegevusega sidudes on meil, õpetajatel ja treeneritel, olnud rohkesti võimalusi mõjutada nii õnne saavutamiseks kui ka selle hoidmiseks sobivat liikumist, viies erinevaid inimesi selle juurde, andes neile innustust ning õhutades siis kuskil kedagi, justkui lootusetult õnnetut, liikuma ...
Seejuures ei tahaks nõustuda, et olümpiavõitja oleks liikumise mõttes õnnelikum kui oma tavapärast retke tegev kõndija. Neil mõlemal on lihtsalt erinev eesmärk, mis tippu pürgijal võib saavutuste kõrval sageli isegi pettumusi ja hukkamõistu tekitada. TLÜ Kirjastuse suurepärases ja menukas raamatus, Frédéric Gros’ „Kõndimise filosoofias“, öeldakse aga sedasi, et just nii lihtsa tegevuse puhul nagu kõndimine peavad su keha ja vaim dialoogi ning et kõndides on alati midagi teha - kõndida. Pettumus võib tulla vaid siis, kui jäetakse mugavusest või lausa laiskusest oma tavakohane kõnniring tegemata. Et aga ette ja takka järele liikuda ju ei saa, nagu ka süüa ja magadagi, siis tee liikumisõnne juurde on just regulaarsus, seda nii tipptasandi spordis kui ka n-ö tavalise liigutamise maailmas ...
Kolmas loeng toimus 19. veebruaril 2026 سԹis
juhtimispsühholoogia konsultant ja koolitaja, psühhoanalüütiline nõustaja ja سԹi emeriitprofessor Mare Pork "Kõige olulisem eluga rahulolus - psühholoogi põhjalik kiirpilk"
Eluga rahulolu on vaieldamatult üks inimkonna toimetamiste põhieesmärke. Inimloomake tegutseb küll ellujäämise piirangute tingimustes, siiski ka uute tähenduste otsimise lõputus loovuses. Heidame pilgu nii uhi- kui igiuutele ideedele ja tehnikatele.
Teine loeng toimus 2. detsembril سԹis
folkloristika ja kultuuriloo vanemteadur Marju Kõivupuu "Milleks meile pärimus?"
Kultuuriteadlased on määratlenud inimest kui narratiivset olendit, kes (taas)loob end jutustades ning kelle identiteet põhineb lugudel, mida ta räägib endast ja endale. Millised on need tähenduslikud lood, mis ühendavad meid kollektiivse minevikuga, on olulised olevikus ja loodetavasti ka tulevikus. Kas ja kuidas suhtestub pärimuslik teadmine tehisaruga – kas lobarobot suudab asendada unejuttu lugevat, moosi keetvat või sokki kuduvat (vana)vanemat?
Avaloeng toimus 5. novembril سԹis
emeriitprofessor Rein Veidemann „Kestmine hingab keeles. Eesti juhtum.”
Rein Veidemann arutles keele ja kestmise sügava seose üle - keele kui meie ühise hingeseisundi üle. Ta meenutas Uku Masingu mõtet: “Iga keelkond on meelkond.” Hoida kinni eesti keelest tähendab täita oma eluruumi seestpoolt, mõtestada elu, tõlkida eluilma omailmaks. Loeng käsitles keelt kui kuulamise ja mõistmise ruumi: lugemine on kuulamine ning tarkus ei ole üksnes teadmine, vaid dialoog tundmatuga endas ja enda ümber. Eesti kultuur on keelekeskne kultuur - ja just seetõttu on keel meie kestmise tuum.