���سԹ�

2026. aasta alguses ilmunud keskendub seekord hariduse rollile ühiskonnas. Meil on väga suur rõõm, et aruande kuuendasse peatükki „Kestlikkus hariduse peeglis” on panustanud ka mitmeid TLÜ töötajad. 

Peatükk käsitleb, mil moel haridus saab toetada kestlikku üleminekut ning kuidas ühiskond omakorda haridust sellel teekonnal toetab. Peatükk toob esile olulise vastuolu – kuigi Eesti inimeste keskkonnateadlikkus on kõrge, ei kajastu see sageli igapäevases käitumises. Eesti õpilased on kestlikkuse teemadega hästi kursis, kuid nende osalus kestlikes tegevustes on napp. Samuti võivad haritumad inimesed keskkonda koormata rohkem, osaledes sagedamini suure ökoloogilise jalajäljega tegevustes. See vastuolu näitab, et haridus saab küll kestlikkust oluliselt toetada, aga ainult ühiskonna toel.

Selle peatüki toimetaja on LTI keskkonnasotsioloogia vanemteadur Bianka Plüschke-Altof koos EMÜ kaasprofessor Monika Suskevisciga. Autoritena on panustanud HTI hariduspsühholoogia vanemteadur Grete Arro ja LTI ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa. Peegeldajatena HTI dotsent Elina Malleus-Kotšegarov, HTI vanemteadur Grete Arro, LTI vanemteadur Mihkel Kangur ja endine LTI ökoloogia keskuse teadur ning praegune Rakvere Riigigümnaasiumi direktor Liisa Puusepp.

Peatükki peamised järeldused:

• Kõrgem haridustase ei taga iseenesest kestlikumat käitumist. Kuigi haridus aitab suurendada teadlikkust ja arendada oskusi kestliku eluviisi toetamiseks, sellest üksi ei piisa.
• Kestlik käitumine on nii hariduse kui ka ühiskonna peegel. Haridus saab suunda näidata ja käitumist nügida, kuid püsivad muutused sünnivad alles siis, kui ka ülejäänud ühiskond liigub samas suunas.
• Haridusel on siiski suurt potentsiaali olla ühiskonda ümberkujundavate muutuste edendaja - kui me teda sellel teekonnal toetame.

Seega pole küsimus ainult selles, mida inimesed teavad, vaid ka selles, millistes institutsioonides ja süsteemides nad oma valikuid teevad.

Ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa koos kaasautorite Aet Annisti ja Piia Postiga keskenduvad peatükis just haridusinstitutsioonide kriitilisele rollile: kuidas sildada lõhet teoreetilise kliimateadlikkuse ja tegeliku kliimahoidliku käitumise vahel. Analüüsides nii riiklikke uuringuid kui ka meie ülikooli rohepöörde juhtimise mikrokraadi raames kogutud andmeid, osutab Terasmaa olulisele paradoksile: kõrge haridustase ja teadlikkus ei tähenda alati säästlikumat eluviisi. Sageli kaotab keskkonnahoidlikkus võidujooksu materiaalsele prestiižile ja sotsiaalsetele ootustele.

Terasmaa peamised järeldused:

• Teadlikkus vs. käitumine: Kuigi kõrgharidusega inimesed on kliimateadlikud, ei peegeldu see nende elustiilis. Suurem sissetulek ja sellega kaasnevad sotsiaalsed ootused tähendavad sageli suuremaid eluruume, sagedasemat autoga sõitmist ja reisimist. Materiaalsed väärtused ja prestiiž võidavad kliimateadlikkuse üle.
• Ülikoolide roll: Lahendus peitub institutsioonides. Kõrgkoolid ei peaks olema vaid teadmiste jagajad, vaid kliimahoidliku eluviisi praktikabaasid. Praegu ei järgi ülikoolid oma õpetuses alati ise keskkonnasõbralikke põhimõtteid.
• Vajadus horisontaalseks muutuseks: Muutus eeldab kõigi töötajate ja juhtide kaasatust. Vastutust ei saa lükata vaid üksikutele entusiastidele.

Nagu professor Terasmaa nendib: "Ühiskonna väärtused, korraldus ja tegutsemisvõimalused määravad rohkem kui haridus üksi." Just sellele teemale, teadlikkusest tegeliku käitumismuutuseni jõudmisele, on suunatud ka ���سԹ�is käiv projekt SustainERA (ERA Chair in Sustainable Futures).

Digi EIA leiab siit:

Loe ka sel teemal ilmunud meediakajastust:

Artiklis kajastatud artiklid: 

1. Millised saavad olla realistlikud ootused haridusele kestlike harjumuste juurutamisel? "Haridus on vaid üks kivi kestliku eluviisi vundamendis" (Maie Kiisel ja Bianka Plüschke-Altof, peegeldaja: Grete Arro)

2. Õpilaste kestlikud liikumisviisid ning millest nad sõltuvad? "Iseseisva koolitee eelduseks on kodulähedases koolis õppimine ja kestlikud liikumisvõimalused" (Helen Poltimäe, Age Poom, Anto Aasa, Martin Haamer ja Eha Nurk, peegeldaja: Andero Uusberg)

3. Lõhe kliimateadlikkuse ja hoidlikkuse vahel ning hariduse roll selle ületamisel "Haridusasutused saavad sillata lõhet kliimateadlikkuse ja -hoidlikkuse vahel" (Aet Annist, Piia Post ja Jaanus Terasmaa, peegeldajad: Elina Malleus-Kotšegarov ja Kadri Kalle)

4. Kuidas toetada kestlikkust õpetamise kaudu? "Kestlikkuse toetamine hariduses ei eelda muutusi ainult õppe sisus, vaid ka õpetamise viisis" (Grete Arro, Monika Suškevičs, Veljo Runnel ja Asta Tuusti, peegeldajad: Liisa Puusepp ja Mihkel Kangur)