ÍøÆسԹÏ

Kriisideks valmistumise puhul on üks põhimõtteline küsimus: kuidas valmistuda olukorraks, kus me ei tea täpselt, millised muutused meid ees ootavad? Ja kuidas seda teha ühiskonnas, mille toimimine liigub järjest suurema optimeerimise poole, kuigi tegelikult oleks meil vaja hoopis rohkem paindlikkust?

Mida me üldse kriisi all mõtleme?

Me räägime kriisist, aga kõigepealt peaksime vaatama, mida see mõiste üldse tähendab.

Eesti Keele Instituudi kohaselt on kriis: „vastuoludest lõhestatud pingeline (sotsiaalne, poliitiline) seisund, mille harilikult on põhjustanud raskused, ohud, ebastabiilsed olud ning millega võib kaasneda ähvardavalt järsk muutus¹â€œ. See on nüüd keeleinstituudi definitsioon. Aga kui me vaatame kriisi seadusandluse seisukohast, siis läheb asi natuke keerulisemaks.

Meil on vastu võetud täiesti uus „Kriisiolukorra ja riigikaitse seadus“, mis kehtib alates 1. oktoobrist 2026². See asendab senise hädaolukorra seaduse. Huvitav on see, et ka uus seadus ei defineeri otseselt ära, mis on kriis, küll aga määratleb kriisiolukorra. Seaduses on toodud tingimused, mille puhul võime öelda, et on tekkinud kriisiolukord. Esiteks olukord, kus pädev asutus ei saa või ei saa õigel ajal kriisi lahendada või selleks valmistuda ning on vaja valitsuse tasandil koordineerimist. Teiseks olukord, mida ei ole võimalik lahendada tavapärase seaduses ette nähtud juhtimiskorraldusega. Ja kolmandaks olukord, kus on vaja tavapärasest rohkem võimeid, olgu selleks personal, vahendid või varud. Samas seaduses on ka teine mõiste, mis viib meid praeguse teema juurde rohkem. Mina olen selle pannud enam-vähem kliimakriisi konteksti, kuigi tegelikult mõtlen ma laiemat keskkonna kobarkriisi. See mõiste on tsiviilkriis.

Tsiviilkriis võib olla loodusõnnetus, inimtegevusest põhjustatud katastroof, nakkushaiguse levik või elutähtsa teenuse katkestus, mis põhjustab tõsiseid ja ulatuslikke häireid ühiskonna toimimises, ohustab paljude inimeste elu ja tervist või põhjustab suurt varalist, majanduslikku või keskkonnakahju. See hakkab juba natukene rohkem minema sinna poole, kui me räägime kliimakriisist või laiemast keskkonna kobarkriisist.

Kas me saame pärast kriisi samamoodi edasi toimida?

Kui me läheme nüüd kliimakindla majanduse seaduse eelnõu juurde, millest ilmselt ei saagi kunagi seadust, siis seal on kriisideks valmistumine samuti käsitletud. Eelnõus on sõnastatud, et kriisiolukorraks valmisolek on seisund, kus asutused, isikud ja põhiseaduslikud institutsioonid on kriisiolukorraks valmistunud ning võimelised seda lahendama. Ja seal on terve peatükk kriisiolukorraks valmistumisest. Aga minu arvates on siin üks väga põhimõtteline probleem.

Kui me vaatame seda, kuidas käsitletakse kriisi praeguses seadusandluses, siis see lähtub eeldusest, et ühiskond saab samamoodi edasi eksisteerida. Kriis tuleb, me paneme sinna teatud ressursid, mingid vahendid, lahendame olukorra ära ja tahame ühiskonna viia tagasi täpselt samasugusesse vormi, nagu ta praegu on.

Aga keskkonnakriisi puhul on siin sisuline vastuolu. Probleem ongi selles, kuidas meie ühiskond praegu toimib. Ja siit tulevad need asjad, mis teevad kriisi lahendamise väga keeruliseks. See on natuke kinni ka selles, kuidas me oleme harjunud mõtlema. Meil on olnud selline üldine arusaamine maailmast, selline kosmoloogia või mõtlemine, et see, kuidas me praegu toimime, on kõige pädevam ja kõige parem. Aga praegu oleme olukorras, kus me peame tegema drastilisema muutuse selles, kuidas me maailmast aru saame.

Ja seda on tegelikult ääretult raske ellu viia.

Kliimamuutustega kohanemine eeldab enamat kui üksikuid meetmeid

„Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus“ on toodud ka kliimamuutustega kohanemise mõiste³. Ehk siis see, kuidas me nende muutustega hakkama saame. See definitsioon tuleb enam-vähem ÃœRO kliimamuutuste raamkonventsioonist, mille järgi tähendab kohanemine ökoloogiliste, sotsiaalsete või majanduslike süsteemide kohandamist tegelike või oodatavate kliimamuutuste ja nende mõjudega. Eesti eelnõus on juurde toodud ka ökosüsteemide vastupanuvõime ja heaolu. Minu arvates on see väga mõistlik täiendus.

Eelnõus on eesmärgiks seatud suurendada ühiskonna, majanduse ja ökosüsteemide vastupanuvõimet, vähendada haavatavust kliimamuutuste ebasoodsate mõjude suhtes ning parandada elanikkonna teadlikkust kliimamuutustest ja kliimariskidest. Aga samal ajal tuleb jälle välja see, et vastutavad ministeeriumid peavad panema kohanemise eesmärgid valdkondlikesse arengukavadesse ja programmidesse. Ja jällegi tuleb see täpselt sama asi: me justkui eeldame, et saame samamoodi edasi toimida. See vastuolu on minu arvates praeguses seadusloomes praktiliselt igal pool olemas. Ma ei ole veendunud, kas seda on praeguse seadusloome kaudu võimalik lahendada. Siin tuleks sisse tuua mõiste transformative change ehk ühiskonna põhjalik muutumine. Meil on vaja terve ühiskonna muutust. Aga kuidas sa paned selle seadusesse, kus on erinevad huvid ja erinevad arusaamised? 

Kuidas valmistuda millekski, mida me ei suuda ette ennustada?

Meie ees on märkimisväärselt suur määramatus. Me ei tea täpselt, kuidas erinevad faktorid koosmõjus hakkavad toimima või mis hetkel nad toimivad. On võimalikud järsud muutused, erinevate kriiside koosmõjud ja muutuste kaugmõjud. Näiteks võivad katkeda tarneahelad, millest meie ühiskonna toimimine väga tugevalt sõltub.

Kui me räägime kobarkriisist, siis siia juurde tuleb ka geopoliitiline kriis, mis teeb selle maastiku meie jaoks veel huvitavamaks ja keerulisemaks. Need kriisid kattuvad omavahel. Geopoliitilise kriisi puhul pean ma silmas eelkõige sõjariski ja sellega seotud küsimusi. Mulle tundub, et selleks valmistumise ja läbimõtlemisega on riigi tasandil päris palju tööd tehtud. Seal on taustal märkimisväärselt palju tegevust. Aga minu ettepanek on kogu aeg olnud, et neid asju peaks kuidagi koos käsitlema. Keskkonnakriis, kliimamuutused ja geopoliitilised kriisid ei toimi üksteisest sõltumatult. Kui me valmistume ainult üheks neist, võime jätta tähelepanuta nende koosmõjud.

Meie süsteem on jäik, aga meil oleks vaja paindlikkust

Mida teha siis, kui meil on märkimisväärselt jäik süsteem, mis liigub kogu aeg maksimaalse optimeerimise poole, aga meie ees on määramatus, mis nõuaks hoopis maksimaalset paindlikkust?

See maksimaalne optimeerimine tähendab sisuliselt seda, et me liigume eemale sellest, mida ühiskonnal tegelikult vaja oleks. Meil oleks vaja plastilisust, võimet reageerida ettenägematutele muutustele. Ja see vajadus ei vähene.

Olen mõelnud, mis võiksid olla need põhilised faktorid, mis aitaksid kaasa muutustele reageerimisele ja ühiskonna säilenõtkuse suurendamisele. Esiteks arvan, et me peaksime hakkama mõtlema rohkem liinis inimene – kogukond – riik. Ja siis mõtlema selle peale, kuidas toimida võimalikult lokaalselt. Kuidas võimalikult palju mitmekesistada meie toimimisvõimalusi? Kuidas luua võimalikult sõltumatuid ja lihtsaid lahendusi?

Sest paraku oleme maailmas niivõrd tugevalt seotud erinevate tarneahelatega. Ja kui need tarneahelad muutuvad hapraks, siis võime teha ükskõik milliseid plaane, aga kui me ei saa mingit vajalikku vidinat kuskilt maailma teisest otsast kätte, siis on meil ikkagi probleem. Ühiskonna toimise mõttes oleks äärmiselt oluline hakata väärtustama lokaalset ühist toimimist ja tuua see idee ühiskonda sisse, luua need rajad, mis võimaldaksid kohalikul tasandil koos toimida. Kohalik tasand ei tähenda ainult ühte kindlat kogukonda. Need võivad olla väga erinevad kooslused ja võrgustikud. Oluline on, et neil oleks võimalus tekkida ja toimida.

Saaremaa lumetorm näitas, kuidas kogukonnad kriisis toimivad

Üks näide, mis on üsna ilmekas, on üks suhteliselt väike kriis mõned aastad tagasi, kui saartel olid tohutud lumetormid. Saaremaal oli elekter ära, paljud asjad ei töötanud. Meil on see ülioptimeeritud süsteem, kus kuskil Tallinnas otsustatakse, otsused liiguvad mööda juhtimisahelat ja kohapeal ei saa midagi teha.

Aga siis hakkavad ootamatult kohalikud asjad toimima. Keegi ütleb: „Aga kuule, mul on droon olemas. Ma lennutan selle üles ja vaatame, kus need probleemid on.“ Selle asemel, et oodata, millal kuskilt Tallinnast otsustatakse, kas ja millal keegi kohale tuleb. On huvitav, kuidas sellistes kriisisituatsioonides, kui on olemas kogukond, tekivad ootamatult hoopis teistsugused võrgustikud. Inimesed hakkavad omavahel suhtlema, tekivad uued lahendused ja võimalused, mida keegi ei olnud varem ette planeerinud. See ongi minu arvates üks kõige olulisemaid asju kriisideks valmistumisel.

Kriisideks valmistumine tähendab ka uute võrgustike tekkimise võimaldamist

Põhisõnum võikski olla see, et määramatuseks valmistumiseks peaksime just neid asju võimalikult palju võimestama. Võimet uute võrgustike tekkimiseks, uute kogukondade tekkimiseks ja võib-olla ka uute juhtide tekkimiseks kogukondades. See kõik peaks olema võimalikult lihtne.

Siin on üks asi, mida me peaksime kindlasti silmas pidama: me ei peaks kõiki asju tohutult ära optimeerima. Kui meil on kõik võimalikult optimeeritud, koondatud ja sõltuvuses üksikutest keskustest, siis muutub süsteem ka hapramaks. Kui meil on palju erinevaid võimalusi, kohalikke teadmisi, oskusi, võrgustikke ja inimesi, kes suudavad ise organiseeruda, siis on meil ka suurem võime ootamatutele muutustele reageerida. See ongi kriisideks valmistumise juures üks kõige olulisemaid küsimusi.

Me ei saa kõiki tulevasi kriise ette ennustada. Aga me saame luua ühiskonna, mis suudab nendega paremini toime tulla.

See tähendab rohkem kohalikku tegutsemisvõimet, mitmekesisust, sõltumatust ja võimalusi ise organiseeruda. Mitte ainult valmisolekut taastada pärast kriisi endine olukord, vaid ka võimet muutuda, kui senine toimimisviis enam ei tööta.

1 
2 
3