Reeda Tuula-Fjodorov- 20 aastat ÍøÆØ³Ô¹Ïis
Jaanuaris täitus loodus- ja terviseteaduste instituudi rekreatsioonikorralduse nooremteadur-õpetaja/õppekava juhil Reeda Tuula-Fjodorovil 20 aastat Tallinna Ülikoolis.Â
Kui peaksid kirjeldama, mida ÍøÆØ³Ô¹Ï on sulle andnud peale ametinimetuse ja töökogemuse, siis mis see oleks?
Kokkuvõtvalt, mida on andnud - rikkaliku erialase sotsiaalse võrgustiku, tudengitest hinnatud akadeemilise taustaga kolleegideni. Ja kui aus olla, siis igaühelt on midagi õppida - olgu see siis oma ajakasutus ja prioriteetide seadmine, nipid õppetöö korraldamises või teadustöö metodoloogilise argumentatsioon struktuur.
Kuidas on valdkond aja jooksul muutunud?
Erialane valdkond - see on pidevas muutumises, aga hea on sellega kogu aeg kursis olla, muud moodi ei saaks kui ise erialast tööd aeg ajalt ülikooli kõrvalt ei teeks. Ja teisalt, tänud oma väga mitmekülgsele aktiivsele eluviisile, saab kursis olla sellega, miks mida ja kuidas vaba aja mõtestatud sisustamine teeb. Sellele aitab palju kaasa koostöö eriala lõpetanud vilistlastega, sel moel saab hoida head sidet ja seost töömaailma ja ülikoolis õpetatava vahel. Rekreatsiooni valdkond on aga sedavõrd lai, et siin kirjeldada muutusi, esiteks ei teaks kust alustada ja teisalt kus lõpetada.
Kas on mõni väike rutiin või komme, mis aitab sul tööpäeva rõõmsalt alustada või lõpetada?
Otseselt ei ole, tööpäevad on liiga erineva iseloomuga nii sisu kui vormi poolest. Küll aga, on mõni nn põhimõte, millest juhindun - näiteks mis puudutab kehalist aktiivsust ja oma isiklikku aega - üldiselt peab igas päevas olema minu aeg, mille sisustan enda järgi kas mõnda tüüpi liikumisharrastusega või muu omale meeldiva olemisega, ja siin pean silmas ikkagi puhtalt aega endale ja endaga olemisele.
Kas on olnud hetki, mil oled pidanud TLÜ-s töötades tegema olulisi valikuid või ümbermõtestama oma suunda? Kuidas need sind edasi viisid?
Ikka on olnud. Ka selline valik, kas jääda ülikooli või suunduda täiskohaga erialasele tööpõllule. Ka siis kui toimuvad muudatused kõrghariduses ministeeriumi tasandil, tekib vajadus oma ülikoolitööd reflekteerida. Ülikoolis töötamine aga soodustab hästi nn elukestvat õpet, seeläbi eneseteostust - täna püüan keskenduda sellele, et doktorantuuri õpingud oleks järje peal ja lõpetamise sihil. See protsess on mu suunda viimase viie aasta jooksul palju kohendanud, andnud uut perspektiiv senisele tööle, avanud uusi väljavaateid, ja muutnud mind ka tunduvalt teadlikumaks ja vastutustundlikumaks liikumisharrastajaks.
Kuidas on sinu jaoks ajas muutunud see, mida „hea töö“ või „tähenduslik panus“ ülikoolis tähendab?
Ma isegi ei tea, kas hea töö tegemine ja tähenduslik panustamine on niivõrd seotud ülikooliga, kuivõrd minu enda hoiakuga - ma ju ise tahan teha head tööd, ükskõik milline see töö keskkond või ülesanne on. Ja tegelikult tööd teha on ju siis hea, kui sellega kaasneb mingi tähenduslikum panus, või kui seda hinnatakse, või sellel on rakenduslik väärtus kellegi jaoks. Kui mu õppetöö läbiviimise protsessi järgselt on mõni tänulik tudeng, kellele on ülikoolis toimetatud aeg avaldanud märkimisväärset positiivset mõju edasisele elukäigule, siis ... on ju midagi hästi tehtud. Kui mu uurimisprojekti tulemuste kohta tuntakse huvi väljaspool ülikooli, siis ...on ju mingi panus antud. Kui mu aktiivne eluviis on kellelegi eeskujuks ja andnud inspiratsiooni, siis...on ju miskit õigesti tehtud. Sõltumata sellest, kuidas ajas töökeskkond või sisu või nõudmised muutuvad - senikaua kui töö meeldib, ja see läheb korda sulle endale, siis on eeldused seda hästi teha ja märgatakse ka selle panust.